 est.svg){kind=small}
Kuna 1940-1941. aasta jooksul olid kommunistidest okupandid viinud läbi üpriski sihikindla Eesti ohvitserkonna hävitamise ja sellele järgnenud mitu nõukogude ja saksa mobilisatsiooni, siis tekkisid tõsised raskused vastloodud üksustele kompetentsete ohvitseride leidmisel. Nii saidki ohvitserideks vanemad tegev- ja eruohvitserid. Teiseks allikaks said Eesti Sõjakooli aspirantide kursuse lõpetanud lipnikud, kellest paljud olid tsiviilisikud – arstid, juristid, kirjanikud, kooliõpetajad, arhidektid, heliloojad jne. Kuid vaatamata sellele näitasid need mehed tulevastes lahingutes, et Eesti võis olla uhke oma Sõjakooli hariduse tasemele – neist said eeskujulikud ohvitserid.
Sissejuhatus
Koostas: Tauno Rahnu
1944. aasta alguseks oli Punaarmee Ülemjuhatus Leningradi rindele ja Oranienbaumi sillapeale koondanud 1,2 miljonit sõdurit, saavutades tohutu ülekaalu seal paiknevast armeegrupist “Nord”. Tänu USA abile oli punastel mitmekordne paremus igas relvaliigis.
14. jaanuaril 1944 alustati väljatungi Leningradi piiramisrõngast, samaaegselt alustades pealetungi ka rinde muudes osades. Saksa kaitse kukkus üpris kiiresti kokku ja algas kaootiline taandumine Eesti suunas. Surmaoht oli taas tõusnud Kalevite kantsi kohale.
Seda silmas pidades kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe 31. jaanuaril välja üldmobilisatsiooni. Dr. Mäe üleskutse avaldati “Eesti Sõna” 1. veebruari numbris :
Eesti rahvas!
Meie kodumaa saatuses on jõudnud kätte väga tõsine silmapilk. Vaenlane on jälle meie kodumaa piiride lähedal. Et bolševike tagasitulek Eestisse tähendaks igale eestlasele surma, on selge. Meie kohuseks on eestlastele omase külma vere ja vaprusega astuda kui üks mees välja oma kodumaa ja rahva kaitseks koos Saksa sõjaväega. Iga eestlane olgu sõdur oma kodumaa eest, olgu ta rindel või tagalas oma kohuseid täites.
Arvestades silmapilgu tõsidust kuulutasin mina täna välja eesti rahva üldmobilisatsiooni maa kaitseks. Kõik 1904.-1923. a. Sündinud mehed kutsutakse kaitseteenistusse, kelledest vanemad aastakäigud formeeritakse rügementidesse, nooremad – sõjaväelisele väljaõppele. Väljaõpe toimub Eestis. Kõik mehed, välja arvatud mobiliseeritud, 17.-60. eluaastani on kohustatud kaitseteenistusele Omakaitses.
Eesti rahvas! Tõsine silmapilk nõuab tõsiseid mehi ja naisi. Tõendagem igaüks, et tasakaalukus ja kaine kohusetäitmine on iga eestlase peavooruseks. Väejooksikuid ja oma kohusetäitmisest kõrvalehoidjaid eesti rahva hulgas ei ole!
Nõukogude Vene teatab, et eesti rahvas olevat vabatahtlikult liitunud Nõukogude Venega ja sellepärast kuulub Eesti Nõukogude Venele. See on vale, eesti rahvas ei ole kunagi liitunud Nõukogude Venega. Teostame nüüd kogu maailma silme ees eesti rahva rahvahääletus teoga: iga eestlane näitab võitlusega rindel või kohusetäitmisega tagalas, et eesti rahva tahe ei ole kunagi olnud Nõukogude Liitu kuuluda!
Meie kodumaa kaitseks on vajalik, et kõik eestlased eeskujuliku distsipliini, kohusetunde ja tasakaalukusega täidaksid nende peale pandavaid kohuseid ja ülesandeid. Põllumehed, täitke kiirelt ja ületades oma kohustusi normide alal, et meie linnade ja vägede toitlustus oleks kindlustatud. Hiljem on kõik transpordivahendid vajalikud rindele relvade, vägede ja sõjamoona veoks, siis on toiduainete transport linnadesse ja vägedele väga raskendatud. Töölised, täitke kõigi raskuste kiuste oma kohust sõjatähtsates käitistes. Teie pingutused rinde abistamiseks on meie kodumaa saatust otsustava tähtsusega. Ametnikud, olge raskel ajal sõbraks ja eeskujuks oma rahvuskaaslastele!
Tõsine aeg nõuab tõsist ja mehist meelt kõigilt. Nagu mina oma südames elan vaid eesti rahvale ja täidan oma rahvuslikku kohust, nii nõuan mina igalt eeslaselt sama. Minu seaduslikuks ja rahvuslikuks kohuseks on kiirelt ja kõige sõjaaegse valjusega karistada kõiki, kes eksivad eesti rahva saatuse nõuete vastu. Ma nõuan eesti rahva nimel, et iga eestlane täidaks oma kohust.
Saksa sõjavägi on üle kahe aasta oma võitlusega kaitsnud meie kodumaad. Nüüd on meie kohuseks kõigi oma rahvuslike jõududega astuda Saksa sõjaväe kõrvale täitma oma võitluskohust kodumaa eest. Koos Saksa sõjaväega mehiselt vaenlase vastu võideldes ei jää võit mitte tulemata.
Täites igaüks oma kodumaa vastu, kanname oma kalli kodumaa palves Jumala ette ja palvetagem:
Su üle Jumal valvaku,
mu kallis kodumaa!
Tallinnas, 30. 1. 44.
Dr. Mäe,
Eesti Omavalitsuse juht
Kindralkomissariaadi Ostland Kõrgem SS- ja Politseijuht SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckeln määras mobilisatsiooni juhiks ja läbiviiaks Eesti kindralkomissariaadis kindralinspektor Frw.-Oberführer Johannes Soodla. Seega allus mobiliseeritav kontingent administratiivselt SS-ile, taktikaliselt aga Wehrmacht’ile. Kuid kuna Relva-SS’il polnud esialgu võimalust varustada eestlastest moodustatavaid väekoondisi relvade ja vormiriietega, anti kõik varustusse ja väljaõppesse puutuvad küsimused alguses lahendada Wehrmacht’ile, kuna regulaararmee ladudes leidus veel vanu relvi ja mundreid.
Vaatamata mõnede vastupanuliikumise tegelase vastuseisule toetasid mobilisatsiooni enamus kultuuri- ja ühiskonnategelasi, tavakodanikest rääkimata. Mobilisatsiooni toeks võtsid sõna, avaldasid artikkleid ja luuletusi Albert Kivikas, August Gailit, Henrik Visnapuu, Karl August Hindrey jpt. 7. veebruaril pöördus Landessender Reval’is raadiokõnega rahva poole EV peaminister presidendi kohustes professor Jüri Uluots ja kutsus igakülgselt mobilisatsiooni toetama. Selles üleskutses nimetas Uluots eestlaste võitlust vabadusvõitluseks Nõukogude Liidu vallutusplaanide vastu. Peale selle korraldas Uluots ka ringsõidu läbi Eesti, et kohapeal selgitada inimestele mobilisatsiooni vajalikkust. Mobilisatsiooni asusid toetama ka Eesti kirikuringkonnad.
Kõigel sellel oli mõju ja lühikese ajaga pani ennast kirja ligi 60 000 meest. Nii suur arv tekitas sakslastele aga probleeme. Lisaks sellele, et mõned Saksa ringkonnad ei tahtnud anda relvi nii paljudele eestlastele, oli ka palju argisemaid probleeme – nii palju relvi sakslastel lihtsalt polnud anda. Ligi 27 000 mehele anti ajapikendust – neid polnud lihtsalt kuhugile panna. Kuigi sakslased olid esialgu arvestanud 15 000 eestlasega, sai lõpuks relvade alla ligi 33 000 eestlast. Mobilisatsiooni läbiviimisel kasutati Omakaitse struktuure. Mobiliseeritud meestest moodustati 6 piirikaitserügementi ja tagavararügement nende täiendamiseks, formeeriti 4 politseipataljoni ja loodi 4 peamiselt venelastest koosnevat politsei-ehitus-politseipataljoni. Umbes 12 000 meest saadeti märtsis 20. Eesti SS-Tagavara ja Väljaõppekeskusesse Kloogal ja Paldiskis. Küll aga jäi teostamata eestlaste ja mõnede kõrgemate saksa sõjaväejuhtide idee moodustada loodavatest piirikaitserügementidedest kaks täismõõdulist diviisi. Plaan oleks võib-olla õnnestunudki, sest väegrupi “Nord” ülemjuhataja feldmarssal Walter Model pooldas seda. Paraku 31. märtsil asendati ta kindralmajor Georg Lindemanniga, kes oli selle vastu ja nii jäi plaan ainult plaaniks.
