Sinimägede sangar

Koostas: Andri Ollema

Ümera. Paala, Paju, Võnnu lahingulood jutustavad eestlaste võitlustest, võitudest ja kaotustest. Selles reas omandab lahing, mis toimus juuli lõpul, augusti algul 1944 Virumaal Sinimägedes võrdse, et mitte öelda tähenduslikuma koha Eesti ajaloos. Sellise mastaabiga lahinguid ei ole Eestimaa pinnal kunagi enne peetud. Seal üles näidatud sõdurivaprus oli enneolematu.

Lahinguid Sinimägedes võime nimetada rahvaste lahinguiks, kus ühelpool seisis Lääs oma ideaalide ja inimestega, teisal Ida despootia – Attila ja Tšhingis-khaani järglased oma sõdalastega. Ehkki tänaseks on püütud asju jalgadelt peapeale keerata, sest üks osa Läänest oli liidus Attila ja Tšhingis-khaani järglastega, ei muuda see ometi toimunut olematuks. Lääne liidusolek despootiaga ei tee siia tungijatest ingleid ega võta nende vastu võitlejatelt ära vabadusvõitleja rolli. Muutes suhtelise maailma absoluutseks, hakkame ju otsemaid vastu loodusseadustele ja nende vastu astujat karistab Kõigevägevam.

Kurjuse vastu võidelnutel on alati kaaslaseks Püha Õigus, siis ei kao sama Püha Õigus kuhugi ka nende juurest, kes võitlesid Stalini – maailma veriseima türannia – vastu. Ei eestlaste, soomlaste, leedulaste, lätlaste, ukrainlaste juurest. Maailm on kord selline.

Niisiis lahinguist, mille üheks kangelaseks sai kapten Paul Maitla. Vaieldamatult peakangelaseks, nagu varsti näeme.

Kõigepealt aga sellest, mis oli pärast Auvere lahingut toimunud. 25. juuli 1944 oli eestlastele kohutav päev. Kell 7 andis venelaste rakett märguande enneolematule tulelöögile. Narva jõe läänekaldal sadas eestlastele 80 minutiga kaela 200 000 mürsku. Tuld andis ka Eesti Laskurkorpuse kahurvägi . On kirjutatud, kuidas rasked mullasambad tõusid õhku, lakkamatult kerkisid ja vajusid tulekeeled. Maa vappus kui palavikus.

Punaväelased alustasid kell 8.20 “Püha sõja” ja N. Liidu hümni helide saatel jõe ületamist. Eesti Laskurkorpuse sõjamehi sellele rünnakule ei lastud. Kolonel Tuulingu juhitava 46. rügemendi kaitse purustati. Mehed said taganemiskäsu. Veltveebel Rein-Oskar Männik, mees, kes Riigiküla sillapea puhastamisel saanud korraga kahe Raudristi omanikuks, keeldus taganemast. Seal – Narva taga oli ta sündinud – oli tema maa, Eestimaa. Kui vaenlased olid temast kahelt poolt mööda läinud, käskis ta oma meestel tagasi tõmbuda. Keeldumisel sundis ta neid taganema relvaga ähvardades. Üksi jäänuna tulistas ta kuulipildujast edasi. Surid kümned, võimalik et sajad neist, kes tulid seda maad vallutama. Männiku hauda ei tea tänaseni keegi.

Tõmbuti Tannenbergi liinile. Narva, õigemini see, mis Narvast järele jäänud, langes venelaste kätte.

Juba järgmise päeva, 26.juuli hommikuks olid venelaste jalaväed Sinimägede ees.

Vahemärkus: kindlustuste rajamine Sinimägedes oli alanud juba 1943. aastal ning 1944. aastal oli neid pidevalt täiendatud. Kaitseliin algas Mummussaarelt, kulges üle Sinimägede, Hundinurga juures üle raudtee ning tegi siis järsu pöörde tagasi, läks üle Sirgala, Puhatu ja Gordenko soo Narva jõeni ja sealt Peipsini, mida võimalik ka eelnevalt kaardilt vaadata.

Kogu kaitseliini ulatuses asus kaevikutelinn, milles olid soomustatud tulistuspunktid. Siin-seal kuulipildujapesad.

Aga mäed ise? Õieti polnudki mägesid, olid vaid metsaga kaetud kõrgendikud. Kui mõnikümmend aastat hiljem selle raamatu autor seal käis, tundus see mägede nimetuse saanud maa kuidagi tagasihoidlik. Veel võis puudes tabada sõja jälgi. Maad lähemalt uurides leidus seal palju roostetanud mürsukilde ja muid metallitükke, mille nime ja tähendust minevikus võib vaid aimata.

Idast läände kandsid need kolm ajalugu teinud-näinud kõrgendikku eri nimesid – Lastekodumägi, sest seal oli enne sõda lastekodu, edasi Grenaderi kõrgustik, millega meil tuleb kõige rohkem tegu, kolm asja viimane on hoopiski nimetu, tuntud kõrgustikuna 69,9.

Nende mägede tagumistel kaitstumatel külgedel asusid punkrid staapidele, laskepositsioonid “uduheitjate” patareidele. Kõrgendiku 69,9 lõunaküljel oli 23. SS-rügemendi “Norge” peakontor, põhjas aga 49. SS-rügemendi staap.

Sinimäed ja selle ümbrus olid saanud ajalooliseks paigaks juba minevikus. Siin olid sajandeid puutunud kokku Lääs ja Ida, kord pealetungijaks üks, kord teine. Liivi sõja aastatel, siis Põhjasõjas, viimases said Sinimäed lähtekohaks noorukese Karl XII rünnakule Peeter I vastu. Esimeses Vabadussõjas said nad arvestatavaks sõjatandriks enne Narva vabastamist. Siia suunati (kõik käepärast olevad) soomusrongid ja kalevlaste pataljon. Siia lähedale Utriasse tegi 1919. aastal meredessandi legendaarsemast legendaarsem Johan Pitka Soome ja Eesti vabatahtlikega.

Küllap sai siis, ühes kunagi peetud lahingus, Grenaderimägi oma nime, mille algset päritolu õieti ei teatagi.

Nüüd seisid siin Idatüranniat kehastavate Fedjuninski ja Starikovi vastas 3. soomuskorpuse väeosad, mida juhatas Felix Steiner. Nende koosseisus oli mitmete rahvaste esindajaid. Seal oli 1386 taanlast, 554 norralast, 42 rootslast, 2736 hollandlast ja 20 belglast. Teada on, et seal oli ka šveitslasi ja soomlasi, enamikus aga eestlased ja sakslased, kelle täpne arv määramata.

Tannenbergi liin oli 26.juuli õhtuks väeosad paigutanud järgnevalt: rannikul Rebase pataljon, edasi Sinimägede suunas maanteelt Lastekodumäe poole “Nederlandi” pioneeripataljon ja jalaväerügemendi 2. pataljon ning lõunas 23. SS-rügement. Lastekodumäge mehitas flaami SS-brigaad “Langemarck”.

Eesti 20. diviisi meeste kaitsta jäid Grenaderimägi ja kõrgustik 69,9. Osa eestlasi jäi ka reservi.

Lahingute täpne kirjeldamine, kui see üldse võimalikuks osutub, on üsna keeruline ülesanne. See, mis Sinimägedes 27. juuli varahommikust 4. augustini toimus, oli tõeline põrgu. Võitlus käis kurdistavas mürinas. Kahuripaukude ja mürskude lõhkemisel polnud vahet. Mürsuplahvatustest tõusis maast langematu tolm. Palavus, tappev laibalehk. Ükski mürsuauk ei pakkunud kaitset, sest sinna võis kukkuda teine ja kolmaski.

Venelaste löögi teravik keskendus neile kolmele mäele, millest ka kogu lahingute nimetus- Sinimägede lahingud.

Tannenbergi liini oli ründamas terve venelaste 2. löögiarmee ja pool kaheksandast. Vaenlaste ülekaal kaitsjate vastu oli väga suur. Kümnetes neist lahinguist osavõtnute mälestustes on toimuva kohta kaks ühist arusaama. Mitte keegi neist ei uskunud, et sealt on võimalik pääseda eluga ja mitte ühelegi ei tulnud pähe mõte taanduda.

Mingid umbmäärased arvestused ütlevad, et esimese võitluspäeva jooksul saadeti kaitsjatele kaela 3000 tonni mürske. Üksnes Sirgala tugipunkti hävitamiseks kasutati 200 000 mürsku ja miini.

Vaatleme seda maapealset põrgut viie sündmusi määrava päeva jooksul, et üldse mõista, mis toimus ja mida seal tegi Paul Maitla. 26. juuli õhtuks olid venelased tankid kohale toonud. Ilmselt Krivasoo sillapea kaudu. Venelased vallutasid Lastekodumäe idaosa. “Nordlandi” diviisi 20aastane allohvitser Mellenthin hiilis oma meestega pimeduses tankide lähedale, purustas isiklikult 7 tanki ja vigastas kolme. Peagi võeti tagasi ka kaotatud positsioonid Lastekodumäel.

27.juuli algas venelaste marulise suurtükitulega, mis andis märku, et midagi kohutavat on tulemas. Kell 10 algaski rünnak. Võitlus kandus Lastekodumäest mööda. Side enamiku väeosade vahel katkes. Peagi oli venelastel Lastekodumägi vallutatud. Surma sai “Nordlandi” komandör Fritz von Scholz(pildil) – eestlaste truu ja mõistev sõber. Postuumselt anti talle mõõgad Rüütliristi tammelehtede juurde.

Kell kümme sai Soodeni pataljon käsu asuda rünnakule Lastekodumäe vastu. Sooden oli ise läinud “Nordlandi” diviisi selle rügemendi juurde, kellele pataljon allus. Vasturünnakuks mindi Vaivara surnuaia juurde. Surnuaia lääneserval muutus vaenlase tuli nii tugevaks, et lõi mõnekümne minutiga välja veerandi pataljoni koosseisust. Kahurite ja miinipildujate tuld täiendasid “stalini orelid”. Õhus möirgasid madallennul vaenlase lennukid.

Käsk Soodenile oli: “Teie ees on vaenlane – lööge ta välja!” Rünnati. Tugev, maruline vastutuli. Õhtupoolel järgnes meie meeste rünnakule venelaste vasturünnak. Algas käsitsivõitlus, kus mõlemad pooled takerdusid. Soodeni 150-mehelistest kompaniidest oli peaaegu igaühest järele jäänud 20-30 meest, 12st miinipildujast 2.

Öösel anti Soodenile uus käsk – hommikul rünnakut jätkata ja mägi vallutada. Sel päeval langes mürsukillust tabatuna pataljoni legendaarne ülem major Georg Sooden, Alfons Rebase parim sõber ja sõjakaaslane idapataljonidest. Kui Rebane sõbra langemisest kuulnud, tardunud ta nägu, nagu saanuks ta ise surmava löögi.

Georg Sooden maeti kodulinna Jõhvi kiriku lähedale, sinna, kus oli olnud Vabadussammas. Ehkki oli sõjaaeg, toimus matmine suurte austusavaldustega, nagu kohane tõelisele kangelasele. Ta hauakünkale püstitas tänulik Jõhvi rahvas kivist samba. 1944. aasta septembris. kui venelased Jõhvi jõudsid, kiskusid nad samba maha. Ometi viisid Jõhvi noored öösiti sinna lilli. Lillede paneku ärahoidmiseks lasid punavõimud ehitada haua kohale laste mänguväljaku suure liivakastiga. Nii käitusid need, kes tänapäeva Eestis süüdistavad meie rahvast okupantide sümboli – pronksmehe – rüvetamises. Kas pole silmakirjalik?

Nüüd on Vabadussammas taas endisel kohalja tänu Eesti Põlevkivi peadirektori Väino Viilupi abile-toele ka hauakivi, tähistamaks kohta. kuhu maetud major ja ta sõber ülemleitnant Raul Jüriado, kes langes samas 23. augustil 1944.

28. juulil jätkus võitlus vaibumatu hooga. Hommikul üritati uut rünnakut Lastekodumäe vastu, et vabastada seal surmaheitlust pidavad eestlased. Rügement “Norge” jõudis peaaegu eesmärgini, kuid varises siis. Ellujäänud taandusid Grenaderimäele, kus segunesid eestlased, sakslased, norralased, taanlased, flaamid üheainsa eesmärgiga vastu pidada.

29.juuli. Kätte oli jõudnud otsustav päev Sinimägedes. Keskpunkt, kus pidi otsustatama mägede, võimalik, et ka kogu Eesti saatus.

Just seda päeva kirjeldades väljendas Felix Steiner, et lahingud Sinimägedes olid võrreldavad Somme’i ja Verduni all toimunuga Esimeses maailmasõjas, mida peetakse sõdade ajaloos üheks kohutavamaks.

Ja tõsi, neid lahinguid lähemalt vaadates tabad isegi otseseid sarnasusjooni..

Verduni lahinguist 1916. aastal on kirjutanud Rootsi ajaloolane Peter Englund. Seal sai surma Saksa ja Prantsuse poolel kokku 420000 meest, haavata 800 000 ringis. Nii palju küll Sinimägedes mehi surma ei saanud, kuid Sinimägede sõja aeg oli ju tunduvalt lühem, iga üksik päev aga sadu kordi tapvam.

Prantslaste siht Verdunis ja eestlastel Sinimägedes oli üks – iga hinna eest kaitsta oma positsioone. Mehed kaevusid nii siin kui seal kahuritule eest sügavale maasse. Sageli tähendas see aga seda, et nad maeti elusalt. Uued kaitsjad tulid peale ja kaevasid endale läbi roiskuvate laipade uued peidikud. Keegi ei jõudnud neid matta. Nad lihtsalt heideti kaevikute äärde.

Englund kirjeldab, et alles 1920. aastal hõljus Verduni kohal laibalehk ja iga kord pärast vihma võis näha roostes rauda ja inimluid. Leitud luud on kogutud hoonesse, mis kannab nime L’Ossuaire -luukamber, kus näha virnades sääreluid, mõnel veel otsas kõdunenud saabas, mürsukillust läbistatud koljud.

Üks Soodeni pataljoni võitleja kirjeldab Vaivara surnuaeda, kuhu mindi rünnaku lähtejoonele. See oli muutunud purustatud puudest läbipääsmatuks tõkkeks. Vastik, imal lehk tunnistas, et surnuaed ja paljud hiljaaegu maetud on maast välja keeratud. Kaitsekraavidest läbiminek aga oli võimatu, sest need olid täis eesti sõjameeste roiskuvaid surnukehi.

Gailit ütleb, et langenute matmisele lihtsalt ei olnud aega mõelda. Suvekuumuses toimus lagunemine kiirelt. Laibalehk oli kohutav. Pioneeripataljonid käisid öösel laiali pillatud laipu ja nende kehaosi klooriga pritsimas, et vältida epideemiat ja lämmatada talumatut lehka.

L’ Ossuaire’i – luukambrit – meil Sinimägedes pole, aga võiks olla suur ja Kaitseväe auvahtkonnaga memoriaal, kus tõuseks hommikuti vardasse eesti lipp, et õhtupäikesega langeda. Laiuks memoriaal ja muuseum, kus jutustatud üksikasjalikult noist karmidest päevadest ja nende kangelastest. Miks mitte ka vähe haritud külaliste jaoks videosaal, kus näidata neid sündmusi tutvustavaid filme. Me olime õigel poole, seda me kahtlema ei pea kunagi. Küll aga on veel pikk tee, mälestamaks nende meeste au väärikalt. Siin võiks Eesti Vabariik mõelda. Tuleb lõpetada tihedad vandaalide kaevamised ja mälestusmärkide lõhkumised Sinimägedes. Praegu ta on üksikute ajaloost lugupidavate inimeste hinge asi, peaks olema aga Eesti Vabariigi hingeasi.

Ülo Uluots, kes mõnda aega neis paigus elanud ja kõik lahingupaigad kümned korrad läbi käinud, on rääkinud, kuidas pärast vihma võis maas näha helendama löönud kolpi, kelle lõualuudes näha noore inimese terveid hambaid. Selles maapealses põrgus nad elasid – eesti sõjamehed ja nende kaaslased sakslased, hollandlased, flaamid, norralased, taanlased, rootslased, …

Sinimägedes võidelnud Valdo Kallion meenutab, kuidas ta nägi oma venda, kes oli Maitla punkri sidemees. Riided räbalas, nahk kriimustatud, ise tolmust ja kleepuvast suitsust must kui neeger.

Just sel päeval, 29. juunil algas Paul Maitla see osa Sinimägedes, mis tegi ta nende mägede sangariks.

29. juuli avas nagu kõik eelmisedki päevad vaenlase massiivne tuli. Sinimäed, kus vaid vahel ööseks mõneks tunniks vaibus kahurimürin, kattus taas tolmupilvedesse, mis mattis inimesi ja isegi päikese. Sinimägede kohal tiirlesid vahedeta venelaste pommitajad. Taas lõid tulelöögid Vaivara kalmistul välja surnukehi.

Siis võttis Punaarmee oma peasihiks Grenaderimäe. Sinna suunati nende kaks diviisi – 20 I. ja 256. diviis -, mitte roodu, pataljoni ega polku. Neid toetasid rasketankid “Jossif Stalin”.

Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati. Punaväed liikusid läände, nende rünnakuüksused piirasid mäe sisse, näis, et enam ei saa midagi päästa ja tee Tallinna on peagi vaba.

Kui saksa tankid püüdsid läheneda Grenaderimäele, siis võttis neid seal vastu uhkelt lehviv punalipp. Lipu toojat Georgi Amjagat ootas Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht. Grenaderimägi näis sel päeval tõeliselt väärivat oma teist nime – Põrguhauamägi. Põrguhauaks sai aga mägi selle vallutajatele ja hoopiski teine mees – mitte Amjaga – vääris kõrgemat autasu, kui seda kunagi N. Liidu kuldtäht olnud.

Felix Steineri käsutuses oli selleks ajaks veel vaid üks võitlusüksus, kes kandnud küll suuri kaotusi, oli ometi täis võitlusvaimu. See oli Harald Riipalu 45. rügemendi Paul Maitla pataljon(pildil vasakult Paul Maitla ja Edgar Kilk).

Seda. mis järgnevalt juhtus, on kirjeldanud väikeste eranditega, kuid üldiste kokkulangevustega 16 inimest kas trükisõnas, kirja teel või suusõnaliselt raamatu autorile.

Maitla sai käsu Grenaderimägi tagasi vallutada. Mehi oli selleks enam kui napilt. Maitla läks pataljoni sidumispunkti ja palus rünnakule mehi, kes selleks veel võimelised. Sõna lausumata tuli enam kui paarkümmend meest. Toetuseks tuli veel mehi neist üksustest, mis puruks löödud. Täpsustatud andmeil olid need “Norge” riismed, üksikud ellujäänud flaamid, saksa merejalaväelased, ka 46. rügemendi paar kompaniid. Kõik mäest üles minejad segunesid üheks võitlusüksuseks. Visas lähivõitluses rühiti edasi. Kui lõppesid granaadid, võeti neid langenuilt. Purunes relv, siis leiti see maast.

Maitla pataljoni rühmaülem kirjeldab seda rünnakut: “Kogu aeg tulistasid neid katjuušad, õhus aga tiirlesid madallennul vene lennukid, püüdes tabada iga üksikvõitlejat. Näis, et Põrguhaud saabki põrguhauaks. Meid pilluti segi ja eesmärgi saavutamine näis võimatu. Liiguti hüpetega ühest mürsuaugust teise. Plahvatused tirisid mehi mulla alla. Rühmaülem nägi tõustes oma käes püstolkuulipilduja rihma. relv ise oli lennanud tükkideks.”

On teada, et mõned sakslased tahtsid taganeda. Ühel neist taganejaist sai Maitla rinnust kinni ja pärast korralikku raputamist tuli saksa mees tagasi mõistusele ning asus ründele. Maitla ise sõitis Swimmingswageniga vaenlasele mäekurgu alla, ajades nii vaenlase täiesti segadusse ja näidates oma võitlejatele vaprusega eeskuju. Autos oli veel autojuht, Maitla ja tema käsutuses olevale kuulipildujale, MG42, linti ette andev sõjamees. Auto sõidu ajal tõmbas ta kuulipildujaga mäetipu vallutanud punaarmeelastele tule peale. Mäe kurguni jõudes hüpati autost välja ja asuti kattetuld andma. Enne mäele jõudmist kõlas hurraahüüe, mis viis venelased segadusse. Veel käsitsivõitlus ja venelased taganesid.

29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtki venelast. Ka mitte punalippu, mille nad nähtavasti kaasa olid viinud. Võimalik, et tulevane kuldtäheomanik Amjaga ise.

Selle lahingupäeva kohta kirjutab Karl Gailit: “See oli ilmselt Sinimägede kõige kriitilisem lahing. Vastane, vallutanud Grenaderimäe, oli juba valmistunud rünnakuks kõrgendikule 69,9.”

Ja kes valitsenuks neid kolme mäge, valitsenuks kogu Sinimägede lahinguvälja. Marssal Govorov oli otsustanud just sel päeval purustada kaitsjate positsioonid ja minna edasi Tallinna suunas. Selle plaani tegi olematuks kapten Paul Maitla oma meestega. Temast sai SINIMÄGEDE SANGAR.

30. juulil langes rünnaku raskuspunkt taas Grenaderimäele, mida kattis must suitsupilv. Hõredaks jäänud Maitla pataljon pidas vastu, tõendamaks veel kord, et ta oli see, kes oli. Paul Maitla ei teadnud pärast lahingut, et selle suure vapruse eest, neljanda eestlasena ootas teda Raudristi Rüütlirist. Küll oli ta selle Grenaderimäel kuhjaga ära teeninud. Ta isiklik vaprus, väidavad lahinguis osalejad, oli see, mis lõi meestes soovi sarnaneda oma juhiga.

Ettepaneku anda Paul Maitlale Rüütlirist tegi “Danmark’i” rügemendi ülem major Krügel(pildil), põhjendades oma ettepanekut Maitla poolt üles näidatud vaprusega Tannenbergi positsioonide kaitsel. Samal ajal anti talle ka I klassi Raudrist. Major Krügeli ettepanek kandis 1944. aasta 31. juuli kuupäeva.

Oma toetuse Rüütliristi andmiseks Paul Maitlale andis “Nordlandi” ülem kindralmajor Ziegler 5. augustil, märkides lakooniliseit: “Toetan Rüütliristi andmist koos I klassi Raudristiga.”

Pärast Narva rinde ülemjuhataja III soomuskorpuse ülema kindral Fe!ix Steineri kinnitust jõudis Maitla autasustamise ettepanek Saksa armee ülemjuhataja peakorterisse, kus see lõplikult kinnitati 23. augustil 1944. Samal päeval kinnitati ka Harald Riipalu Raudristi Rüütlirist Auvere lahingu juhtimise eest.

Veel jätkusid võitlused Sinimägedes, aga juba vaibudes. Täielikust vaibumisest võime rääkida umbes 10. augustist. Sinimäed jäid murdmatuks.

“Edasised katsed rünnakut jätkata edu ei andnud ja rinne stabiliseerus 18. septembriks;” kirjutab seal toimunu kohta punaväelaste vaatevinklist Peeter Larin.

Mitmesugustel andmetel kaotas punavägi Sinimägedes surnute ja haavatute näol peaaegu 20 diviisi. Et sõjaaja diviisis on 12000-16000 sõdurit, tähendanuks see 240 000 – 300000 mehe kaotust. Kas seda just nii palju oli, aga vallutuste hind oli kohutav.

Narva rinne tõestas, et teda võib vabalt võrrelda Soome Talvesõjaga. Soomlaste Talvesõjst sai eestlaste Suvesõda. Pealegi võideldi Narva rindel kolme sõja-aasta kogemustega punaväelaste ja nende komandöridega.

Eestimaa mehepojad Rebane, Nugiseks, Männik, Riipalu, Maitla, Ruus, Ruut, Sooden, Jüriado… ja tuhanded-tuhanded teised tõestasid, et meie maal on väärt mehi, kes tõusevad teda kaitsma, kui vaja.

Sinimägede sangar

Samal teemal veel: