 est.svg){kind=small}
6. jaanuaril saadeti 185. idapataljon Narvast Jamburgi, mis sai pataljoni esimese kompanii asukohaks. Mehed ise aga võitlesid Volossovo piirkonnas, mis oli partisanide pärusmaa. Tuli valvata raudteid, sildu ja maju. Vabatahtlikega oli sõlmitud leping aastaseks teenistuseks, mis lõppes septembris 1942. Sakslaste poolt pandi ette aga uus paber, kuhu tuli alla kirjutada, et teenitakse sõja lõpuni. Sakslaste selline käitumine meestele ei meeldinud, seepärast lahkuti väeteenistusest omavoliliselt. Harald Nugiseks koos teiste meestega jõudis Eestisse 1942. aasta lõpul. Taas tervitas ta isa ja ema Vanaõuel. Siin oli hea. Siin oli kindel. Siin oli kodu.
Läti sõduri mundris
Kui kätte jõudis sügis ja koolimineku aeg, asus Harald taas Paide Kaubanduskeskkooli, et õppimist jätkata. Kui klassivendade peas küpses otsus Saksa sõjaväkke minna, oli nende hulgas ka Harald. Ta asus teenima 185. Idapataljoni, mis formeeriti Tallinnas Narva maanteel majas number 44. Harald Nugiseksist, tollal 20-aastasest noorukist, sai esimest korda sõdur.
Väljaõpe toimus Tallinnas, seal sai Nugiseks esimese sõdurimundri, mis millegipärast oli sõjaeelse Läti sõdurivorm.
Enne 1941. aasta jõule viidi Idapataljon Narva, kus nende asukohaks sai Hermanni kindlus. Ja vaevalt teadis noor sõjamees siis, et just siin tuleb tal kolme aasta pärast sõdida jõu vastu, mis kohutavana idast peale hakkab pressima.