 est.svg){kind=small}
1990-ndatel avalikuks saanud KGB toimikute kohaselt oli Mere aastatel 1940 – 1941 KGB agent. 10. oktoobril 1940 värvati Mere KGB NKVD 180. laskurdiviisi eriosakonna agendiks. Tema agendinimeks oli Müller. Agent Mülleri suurimaks teeneks on Nõukogude julgeolek pidanud põrandaaluse organisatsiooni paljastamist, mis olevat ette valmistanud Nõukogude võimu kukutamist ja uue valitsuse moodustamist. Mülleri ettekanded olid nii tähtsad, et need esitati Moskvas isiklikult Beriale. Kui Mere 1941 aastal sakslaste poolele üle tuli, oli tema agenditoimik Riia kaudu juba Venemaale evakueeritud. Sattunuks see toimik sakslaste kätte, oleks teda oodanud Julgeolekupolitsei ülema ametikohale edutamise asemel oodanud ilmselt seina äärde seadmine. KGB hakkas endise agendi vastu huvi tundma 1956. aastal, kui teda üritati ümber värvata. Kui need katsed ei andnud tulemusi, siis mõisteti Mere 1961. aastal Tallinnas toimunud sõjakurjategijate protsessil tagaselja surma. Suurbritannia Meret välja ei andud.
SS-Obersturmbannführer Ain-Erwin Mere
Ain-Erwin Mere (enne nimede eestistamist Martson), kuulunuks ta mõne suurrahvuse või -riigi sõjaväkke , tõusnuks karjääriredelil silmapaistvale ja juhtivale kõrgusele. Ta oli olukordi kiiresti ja õigesti hindav ja määrav, rahulik rindeohvitser. Usaldatav ja töökas kindral-staabler. II Vabadussõjas oli ta väga positiivselt hinnatud eesti ohvitser, seltskonnas armastusväärne kaaslane ja hea bridžimängija. Samuti korporandina, väga siiras vend.
Ta sündis 22.02.1903.a. Pärnumaal Vändras, kus sai alghariduse. Vabadussõja puhkemisel õppis ta Tallinna II Reaalkoolis. Astus vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste roodu, mis hiljem formeerimisel sai nimetuse Tallinna Kooliõpilaste Pataljon. Saadeti, selle koosseisust 30.12.1918 rindele, laiarööpalise soomusrongi nr.3 mehituse täienduseks.
1919.a. kevadel lõunarindel tegutsedes sai Lr. Sr. nr.3 see vagunitest , kus viibis ka Ain-Erwin Mere punaste patareist tulistatud granaadist täistabamuse. Granaat lõhkes vagunis ja tekkinud õhusurvest paisati Ain-Erwin Mere kuulipildujaluugist välja. Selle tulemusena sai hulga haavu, neist raskekujulised pähe ja näkku. Pärast mitmeid operatsioone, Tartu sõjaväehaiglas, kirurgaia professor Werner Maximilian Friedrich Zoege von Mannteufeli poolt, lapiti Ain-Erwin Mere pea-, näo- ja muud haavad.
Pärast paranemist saabus ta tagasi Tallinna, kus jätkas sõdurikohuste täitmist Kooliõpilaste pataljonis, samuti õpinguid koolis. 1921 lõpetas Ain-Erwin Mere Tallinna II Reaalkooli ja astus samal aastal Sõjaväe Tehnikakooli. Lennukooli asutamisel läks ta sinna üle. Ta oli ka üks, selle õppeasutuse, esimeseid lõpetajaid ja oli ka esimene iseseisvas Eestis korraldatud lennuvõistluse võitjaid. Vabadussõjas saadud raske peahaava tõttu, pidi Ain-Erwin Mere loobuma aktiivsest lenduri-kutsest. Ta asus täitma lennurügemendis eriülesandeid , siirdus sealt Kõrgemasse Sõjakooli ja selle lõpetamisel määrati Sõjavägede Staapi. Äramärkimist väärib, kindlasti, see, et Kõrgema Sõjakooli lõpetamisel tunnistatti Ain-Erwin Mere diplomitöö kursuse parimaks.
Eesti okupeerimisel N.Liidu vägede poolt 1940 ja eesti regulaararmee hajutamisel ja selle üksuste liitmisel punaväega määrati Ain-Erwin Mere punase Eesti laskurkorpuse ühe üksuse staabiülemaks. Sõja puhkedes 1941 läks Ain-Erwin Mere Porhovi rindelõigus sakslaste poole üle, võttes kaasa kogu staabi kirjavahetuse ja kaardimateriali. Tema poolt kaasatoodud kaardid põhjustasid punaste lennuväele raskeid kaotusi, kuna sakslaste Luftwaffe ründas kaasatoodud kaartide baasil Tuleblja lennuvälja, mille olemasolust neil enne aimugi polnud. Luftwaffe rünnaku tulemusel hävis üle 60 punaarmee lennuki. Sellest peale jäi Ain-Erwin Mere saksa armeesse, kes ta komandeerisid Tallinna, kus asus juhtima Eesti Julgeolekupolitseid.
Kuna Merede perekonnas kõneldi mitut võõrkeelt valdas Ain-Erwin Mere hästi nii saksa kui ka vene keelt. 1943.aastal siirdus Ain-Erwin Mere Eesti Leegionisse, kus määrati, siis juba ümber nimetatud Eesti Brigaadi 45.rügemendi I pataljoni ülemaks. Juhtis edukalt oma üksust Rossino, nn partisanide vabariigi, purustamisel. Samuti, hiljem, Neveli rindel.
1944.a. veebruaris Narva rindele siirdudes määrati Ain-Erwin Mere 46.rügemendi II pataljoni ülemaks. Mille ülemana viis edukalt, ja punaarmeele suuri kaotusi põhjustanuna, läbi 24.veebruaril punaste valduses oleva Riigiküla sillapea hävitamise.
1944.a. suvel määrati, vahepeal SS-Obersturmbannführeriks ülendatud Ain-Erwin Mere Eesti väeosade kindral-inspektorile, SS-Brigadeführer Johannes Soodlale, aluvasse Sõjaväe Ringkondade Peastaapi, staabiülemaks. Kindral-inspektori käsul evakueeriti Sõjaväe Ringkondade peastaap, kogu koosseisuga, septembris 1944 Saksamaale, kus see asutus tegutses edasi Ersatzkommando nime all. Pärast Saksamaa kapitulatsiooni 1945.a. langes Ain-Erwin Mere, nagu teisedki eestlaed, sõjavangi. Viibis mõnda aega Uklei vangilaagris, kuskohast vabanedes sai DP staatuse. Siirdus 1947.a. Inglismaale, kus kuni surmani töötas Leicesteris, ühes kohalikus tekstiilitööstuses. Võttis Inglismaal elatud aastate kestel innikalt osa eestlaste seltskondlikust tegevusest, olles aastaid ka Inglismaa Eestlaste Ühingu juhatuse liige. Oli surmani ka korp! Sakala Inglismaa koondise esimeheks.
1960.a. tehti Ain-Erwin Merele kurguvähi kõrvaldamise operatsioon, mille tulemusena kaotas normaalse kõnelemisvõime.
Ain-Erwin Mere suri 05.04.1969 kopsupõletiku tagajärjel.
Lahingutegevuses osutatud juhtimisvõime ja julguse tähistamiseks on teda autasustatud I ja II klassi Raudristidega.
Pärast tema surma lahkus tema abikaasa, koos tütar Ainoga, Inglismaalt, Leicesterist. Uueks elupaigaks sai USA, kus nad elavad Lakewoodis, New Jerseys.