SS-Standartenführer Jochen Peiper

Prantsusmaal Traves’i, Haute-Sa?ne’s, teenis Peiper elatist tõlgina.

11. juulil 1976 ostis ta Vesoulis poest traati koeraaia ehitamiseks. Müüa, üks elsaslane: Paul Cacheux, kommunistliku partei liige, tundis aktsendi järgi ära, et ta sakslane oli ja küsis temalt, kas ta on sõja ajal Prantsusmaal olnud. Peiper maksis tšekiga, millel oli ta nimi ja aadress. Paul Cacheux uuris ta nime “pruunidest nimekirjadest” järgi, milles olid kõik otsitud sakslased kirjas. Ta andis tema andmed prantsuse vasakpoolsetele edasi. 22 juunil 1976 kirjutas prantsuse kommunistlik leht “L’Humanite”: “Mida teeb see nats Prantsusmaal?”. Nõuti, et Peiper sunnitakse, Prantsusmaalt lahkuma. Travesis jaotati lendlehti, millel Peiperit nimetati sõjakurjategijaks ja natsiks. Versouli seinadel oli kirjutatud “Peiper, me teeme sulle 14. juulit!”. (14. juuli on teatavasti Prantsusmaa rahvuspüha.)

13. Juuli hommikul saatis Peiper oma vähi haige naise Saksamaale. Ise majast lahkuda ta ei tahtnud, sest ta arvas, et see põletatakse maha. Ta naaber Erwin Ketelhut tegi ettepaneku, et ta oleks öö vesiveskis aga Peiper keeldus. Ta ei tahtnud ka, et Ketelhut tema juurde jääks, kuna too oli ründajate pihta tulistanud. “Ei” ütles ta, “On juba piisavalt tapetud.” Jochen Peiper ootas oma maja katusetrassil, kust ta tervet ümbruskonda nägi. Erwin Ketelhut oli talle oma relva laenanud. Kell 23:30 kuulis ta mingit krabinat võsas ja nägi tosinkond meest järsust kaldast üles ronimas. Ta tulistas õhku, et täisjoonud tüüpe hirmutada. Nad hüüdsid talle, et ta välja tuleks. Ta tegi seda, avades ukse, et nendega rääkida.

Mis siis juhtus, teavad vaid osalised rääkida. Obersturmbannführeri Jochen Peiperi laip oli sööstunud ja meetri pikkune, sellel polnud ei käsi ega jalgu. Ta suri umbes kella ühe paiku öösel. Maja oli ära põlenud, katus oli sisse vajunud. Mis oli kella 23:00 ja 1:00 vahel juhtunud? Kas Obersturmbannführer elas kui ta sandistati? Põrandale oli bensiini ja õli segu valatud ja see süüdatud. Peiper oli oma voodis magamistoas, vasaku küljel, seljaga seina poole, üks käsi rinna ette keeratud. Midagi polnud tema peale kukkunud. Ta suri suure kuumuse läbi. Keha ei olnud tuhastunud aga oli kokku tõmmanud.

Erwin Ketelhut ja prantslased, kes teda tundsid ja austasid, olid arvamusel, et see rüütelik mees, kes oli nii palju ohtusid trotsinud, ei tohiks sellisel kombel surra. Mõrtsukad olid oma autoga üle aasa kuni jõekaldani sõitnud, kus olid kaks paati valmis pandud. Nendega olid nad jõe ületanud ja roninud järsust kaldast üles. Pärast mõrva jooksid nad üle aasa minema. Tuletõrje otsis jõest kadunud jäsemeid. Prantsuse politsei uurimine kestis kuus kuud. Vesouli kommunistid ja vastupanu liikmed kuulati üle. Keegi ei teadnud midagi! Travesi kant on hõredalt asustatud, keskmiselt on ruutkilomeetri peale on 10 elanikku. Kõik tunnevad teineteist ja teatakse üksteisest kõike.

Mõrtsukad on elanikele teada, aga vaikitakse.

13. öösel vastu 14. juulit mälestasime me Obersturmbannführerit ja Rüütliristikavaleri Jochen Peiperit.